Ma ikka armastan Tartut!
Igatsus on mõnikord super tunne ja Tartuga mul seostub igatsus.. ja Tartu on üsna romantiline.. ja üldse väga armas.. ja pealegi ma hakkan oktoobrist seal Peetri kiriku juures elama, siis on jälle kõik uus ja äge.. ja keeli tahaks õppida.. tahan, et inimesed vaataks mu peale ja oleksid kadedad, et ma oskan palju keeli!!
Tead, mis ma täna mõtlesin? Ma mõtlesin, et ma olen õnnelik!
Mul on imearmas Risto... emme ja issi, kes on parimad ju üldse.. mul on mu Tartu.. mu sõbrad.. nii rahulolu tuli peale täna Mäxi autos Mannny ja Mäxi ja Kätu ja Maarjaga.. chill.. ja kui täna veel Miqt ka näeb.. oeh..elu on ilus.
Nösperi Nõnn! :)
Ma võiks öelda, et see oli näljalaager (nagu see töö alati on ). Kuna me Siretiga olime kahekesi, siis meil ei olnud vahetust, et vahepeal söömas käia.. Esimene päev oli meil umbes 10 minutit, et praad süüa, teine päev leppisime pirniga ja kolmandal päeval sõime alles õhtul. Söök ei olnud enam tuttav, kõht oli nii harjunud tühja kõhuga, et ei tahtnudki enam midagi hamba alla eriti kolmandal päeval.. alles pärast suurt sundimist suutsin jälle korralikult sööma hakata. Terve need kolm päeva ma mõtlesin, et need toitumishäiretega inimesed (näljutajad) on ikka päris hullud.. Rõve on mõelda, et on inimesi, kes ei söö, sellepärast, et ühiskond on neile kunagi survet avaldanud oma piitspeenikeste modellide ja lausa koledalt kondiste kuulsustega ja psüühhika on sassi läinud. Naine tähendabki rindu, puusa ja kõike muud, mis on vajalik ükskord emaks saamiseks. Ma saan aru, et pole normaalne olla kümme kilo üle normaalkaalu, sest seee mõjutab juba südant, aga viis kilo alla normaalkaalu on veel ebanormaalsem olla. Hea oli kolm päeva nälgida ja mõista, et natuke pontsik olla ei ole maailma lõpp.
Mängud olid vinged, meil olid B ja F vanuseklass.. Ehk siis B nagu tõelised pleikari vanuses kutid, kes mängisid juba ülihästi ja f nagu väiksed nunnud jõmpsikad, kes mängisid ka ülihästi oma vanuse kohta. Üliheameel oli mul Rapla pisikeste üle, kes võitsid pronksimängu Audentesega ja ma tean miks. Neil oli täpselt selline treener, keda vaja sellel vanusel. Tiiu, kes oli hästi armas, julgustav ja kogu aeg rääkis ühte ja sama asja. Nii pisikestel on vaja, et neil kogu aeg üks asi kumiseks kuklas, et nad neid asju lõpuks teeks. Tiiu ei karjunud üldse, kuigi võis arvata, sest tal oli hääl ära, aga ta hüüdis (justnimelt. hüüdis,aga ei karjunud. suur vahe. ) jalad kaitses; ole nagu takjas tal küljes jnejnejne.. hästi armas igatahes..üldse pisikeste poiste mängud olid vingemad.. B vanusegrupis oli muidugi mängupoolest mida vaadata, aga F vanus oli üliemotsionaalne.. nii vinge kui nad võitsid, siis kõik hüppasid püsti ja kiljusid ja jooksid ringi ja kallistasid ja nad oli nii õnnelikud, et mul läks isegi väsimus nendeks hetkedeks mööda ja ununes tooli maitse suus ja külm nahavahel... :)
Ööbisime Kadrina hostelis :) . Mõnus oli pärast pikka päeva normaalsesse kohta tuttu minna (:
Mõnus oli see, et kolme päeva jooksul oli ainult üks tuttav inimene Siret, ülejäänud olid võõrad. :) Selline mulle sobib vahelduseks.. Kulus ära. Pealegi kõik olid nii sõbralik ja saime komplimendi osaliseks ka :) "Nii head lauda pole ammu olnud" :)
Igatahes vahva oli ja veel vahvam on jälle kodus olla :)
Varsti, kui Kallis ärkab, saan asjad kokku panna ja käia päris oma kodus, võtta seal tomatit ja kurki ja kõike muud värsket ning alustada oma teist kursust Eesti Lennuakadeemias (Tartu Lennukolledžis ) :)
Sinu pisike.
ma ikka ei saa maailmast üldse aru. lihtsalt ei saa aru. ma ei ütle, et see on halb või hea.. ma ei tea. ma lihtsalt ei saa aru.. maailm on veider. mõnikord ta käitub minu tahtmistele risti vastupidi.. kui ma mõtlen, et olen hea ja teen midagi enda arust, mis võiks kõike parandada, siis see on hoopis halb. veider on pingutada, kui see ei anna midagi.. ei, ma ei piinle, ma pole õnnetu, ma ei saa lihtsalt aru ja olen veidi segaduses.. varsti sean oma sammud nii või naa Tartu suunas ja elu on jälle saanud uue kuju.. eks siis paistab, mis minust saab :) ma pakun, et lennunduse it-tibi, nagu üks õppejõud ütles meie kohta :)
ma ei ole praegu kahjuks kõige positiivsema soone peal ja ma ei tea, millal ma oma tavalisse rütmi tagasi saan, aga eks paistab.
ma olen kuulnud, et ma olen endale suure augu kaevanud ja sellest välja tulla on päris raske. ja ma tean, mida selle all mõeldakse.. kuigi keegi ei teagi, mis augu ma olen kaevanud.. aga ma usun, et ma tulen sellest välja, tulen, säran ja võidan.
seeneline.
Kõik on võtnud uue pöörde :)
Kool hakkab lähenema! :)
Korteri asi hakkab lahenema! :)
Läpakas on välja valitud! :)
Iga lause lõpus on smaili! :)
Naerused näod on ilusad. :)
pisi aka põlleta pitsavalmistaja. (:
Hommik on alati õhtust targem!
Varsti on Rakvere trip-töö :) . Kihvt. Paaaaalju mänge.. kuskil ööbmine.. särgid-värgid :) natuke kopp on siis ilmselt korvpallist, kui nii pikad päevad, aga ma arvan, et see on ägedam ikka, kui kodus passida. :)
Eile oli Ege & Ade ühissünna. Vinge oli :) Lusika mäng oli ja vesipiipu sai palju tehtud.. ja Egega oli nii palju suheldud enne läbi blogi, nüüd oli niiii vahva teda live's näha :) Ege on nunnu! Kihvt oli!
Aga hiljem oli sellepärast natuke nukker, et palju alkoholi teeb inimesed koledaks, hoolimatuks ja jobuks. õhtul olin päris õnnetu, aga hommikul uue energiaga jälle naersin selle üle :)
Ta on ikka nunnu mul, tegelt! :)
Röövel-ööbik, Tibu, Pisi, Nösperi Nönn
eestlane olla on uhke ja hää :) närvid olid nii püsti, kui ma seda finaali vaatasin, pean tõdema, et ma arvasin, et täna läheb kõik vussi, sest kõik nii äga ootasid. aga ei :) pisikesel eestis on suured medalid :) armaas!
mingi jama on, ma ei saa enda blogi üldse kommenteerida :( kiri on, aga linki pole :P vajutada ei saa ja kommenteerida ei saa. Igatahes ülisuuraitäh kallile Kixule :) Ma tulen Londonisse ja siis vaatame, mis Sul seal vägevat on . :) Suured kallid! (@)
Teie pisi.
Nimelt olen ma nüüd minevikuta, kuna minu 2 aasta ja 5 kuu pikkune veebipäevik sai "delete" nupu osaliseks emotsioonide ajel. Kõik algas siis sellest, et üks inimene ei mõista blogi vajalikkust, sest Ta on kinnine inimene ega leia vajadust oma muresid ja rõõme sõpradega jagada.. rääkimata terve maailmaga. Ta leidis, et Tal on õigus otsustada, mida ma oma veebipäevikusse peaksin kirjutama ja mida mitte. Tema on ometigi ideaalne ega eksi kunagi ja ometigi on ju meie suhe ideaalne ega me kakle kunagi (utoopia - miski pole ideaalne). Ehk siis mu sõbrad ei pea teadma, kui meil mõõn on(Ma ei ole kuri Ta peale, Ta on mees ja uhke ka veel. Ta ei saa lasta ennast näidata halva inimesena. Tegelikult Ta polegi seda. Aga las Talle jääb Tema hirm, mina Teda eriti veenda ei suuda.). Kuna ma leidsin, et kui ma pean jälgima, mida ma OMA blogi kirjutada tohin ja mida mitte, siis pole sellel mõtet ja oligi otsustatud. Ei mingit blogi enam. Siis ma olin kange ja tubli,väitsin, et sellest blogist pole mul üldse kahju, aga Tal oli õigus. Blogi on minu jaoks väga tähtis. Kui mul oleks inimene, kellega ma saaks kogu aeg kõike jagada, kes jaksaks minusugust unistustemaal rändajat, sääsest-elevanti puhujat ja rõõmsat lobamokka kuulata, poleks mulle blogi vajagi. Ma võiks ju oldschool päevikut pidada, pastaka ja imeilusa lukuga märkmikuga õhtuid veeta, aga feedback on palju olulisem, kui lihtsalt väljendamine. Mida aeg edasi, seda vähem on kõigil üksteise jaoks aega.. Enam ei ole sellist, et sõbra või sõbrannaga lähen hilisõhtul onni istuma ja unistama.. Esiteks mul pole mitte ühtegi onni, kuhu end peita ja teiseks millal ma viimati sõbra või sõbrannaga koos unistasin? Kui ükskord maha istume, siis üldiselt on jututeemaks kohustused, möödunud kiired ajad või tulevad kiired ajad.. ma mõistan täiesti. mul endal on ka kiire kogu aeg.. aga ma ikkagi tahaks, et mul oleks sõber, kellega ma saaks Tartus jalutada ja kurta muret , jagada rõõmu ja muud sellist.. minna hilisõhtul jalutama ja lõõgastuda Tartu linnas hea sõbraga, rääkida tavaelust kaugemaid asju, kui just mure ei vaja jagamist.... aga mul ei ole hetkel sellist võimalust.. ja sellepärast mul ongi blogi... et anda endast välja see emotsioon, mida mul kuhugi mujale pole panna.. ja väike eesmärk on mitte jääda kaugeks teistest.. kui ma loen teiste blogisid ja jagan enda, siis ma saan osa neist ja see teeb südame soojaks :) .
Teie Pisi.
